25. märtsil oli minul sünnipäev ja ma jäin väga-väga rahule!
Mulle tulid külla ka minu Eesti kursusekaaslased teistest Hiina linnadest. Linda tuli kohale Shangaist, Jaana tuli Nanjingist ja Kadri tuli Hangzhoust. Alguses veetsime aega ühika lobby’is, kus enamik inimesi oma pidusid peab, sest seal on laud ja toolid. Mängisime seltskonnamänge ja hiljem liikusime edasi linna peale. Kingitustega jäin megarahule. Eelmise semestri alguses tegime kergema suhtlemise nimel WeChatis (Hiina messengeri äpp) grupi, mille nimeks sai „International Band.“ Meie grupis on üks Slovakk, neli Poola tüdrukut, mina ja eelmine semester oli meie grupis ka kaks Ukrainlast, aga nemad läksid peale poolt aastat koju tagasi. Nemad kinkisid selle vägeva särgi mälestuseks, kus külje peale on joonistatud meie kõikide lipud. Jaana ja Linda kinkisid Pandora raamatu, kuhu saab saladusi peita ja ega siis Hiinast saa ilma punase raamatuta lahkuda!!! Aitäh vägeva peo eest!!!!!! Liisalt ja Tammjuurelt sain postkaardi!! Suur musi ja kalli teie poole teele saadetud!!! Ema ja vanaema saatsid pakid minu lemmikute eesti asjadega (loe juust ja pasteet:D). Lisaks aitäh ka kõikidele teistele heade õnnesoovide eest!! Jõudsin Shangaisse Lindale külla kolmapäeva õhtul. Linda oli juba kenasti õhtu ära planeerinud. Ta kutsus meile külla oma Itaalia sõbrad ning plaaniks oli valmistada üks kodumaine õhtusöök. Eelroaks olid meil täidetud munad ja kiluvõileivad, pearoaks ahjulõhe ja ahjukartulid koos värske salatiga ning Itaalsed tegid šokolaadi kooki. Lisaks oli meil veel hõõgveini maitseainesegu, nii-et tegime ise hõõgveini. Mõnus oli süüa kodust toitu koos hea seltskonnaga. Järgmisel päeval läksime Shangai Kunstimuuseumisse. Hoone ehitati 2010. aastal Shangai Expo jaoks. Tohutult massiivne hoone, mis nüüdseks on täidetud kunstiteostega. Mina olen tegelikult üsna kunstikauge inimene, aga siiski oli huvitav seal jalutada ja imetleda kunstiteoseid ja massiivset hoonet. Kõige huvitavam oli sissetoodud näitus Kolumbia kunstnikult Fernando Botero'lt. Tema kujutab nii inimesi kui ka objekte oma teostel ümarate ja üsna tõsistena. Plaanisime minna ka kõik koos "Pearl Tower'it" külastama, aga kuna kell oli juba palju ja järjekord väga pikk, siis jätsime see õhtu plaani katki ning jalutasime kesklinnas ringi. Õhtul käisime klubis, mis asetseb kõrghoone tipus. Õnneks oli väga soe päev ja ka õhtu, nii-et nautisime õhtut terrassil. Reede hommikul jalutasime ringi Prantsuse rajoonis ja tee peale jäi ka veel kuulus Xin Tian Di. Xin Tian Di on küll kaasaegne turismimagnet, kuid on alles jäetud võimalus nautida Shangai ajalooliselt ja kultuuriliselt huvitavalt kitsaid tänavaid, mis on ümbritsetud kohvikute, restoranide ja ostukohtadega. Päeva teise poolde plaanisime Shangai "Pearl Tower'i" külastamise. Piletit ostes ütles müüja, et ooteaeg on kolm tundi. Mõtlesime, et no mis seal ikka, et tuleb ära oodata. Järjekorras ootamine oli ikka väga-väga väsitav. Esimesed tund aega järjekorras veetsime õues. Õnneks oli ilus ilm ning 23 kraadi, seega nautisime päikest. Lisaks veel kaks tundi, et valgustada kott läbi ja siis veel liftijärjekord. Olimegi lõppkokkuvõttes üle kolme tunni lihtsalt järjekorras. Kui pilvelõhkujat külastada Hiina uus aasta paiku, mis on ühtlasi ka hiinlaste jaoks kõige tähtsam püha, siis tulebki arvestada lõputute järjekordadega. Aga saime ootamisega ilusti hakkama! Ülesse jõudes oli igal pool jätkuvalt palju rahvast. Leidsime akna juures korraks vabanenud kohakese ja kukkusime klõpsutama. Laupäeval käisime "Shangai 3D Trick Art muuseumis." Seinte peale olid joonistatud 3D's pildid ja erinevad installatsioonid, kus said ise lõbusaid pilte teha. Õhtu saabudes läksime ka lõpuks "Bund'ile" jalutama, kus siis avanes imeline vaade Shangai pilvelõhkujatele. Pühapäeval sõitsime Shangaist umbes 30 kilomeetri kaugusele antiiksesse linna nimega "Zhujiajiao." Linna kutsutakse ka „Shangai Veneetsiaks," sest on eriline oma pisikeste tänavate ja tänavate vahel paiknevate jõgede poolest, mille juurde kuuluvad ka mitmekümned sillakesed. Kitsad tänavad on täis söögikohti ja suveniiripoode. Esmaspäeva hommikul sõitsin rongiga tagasi Hefeisse ning mõnus lühipuhkus Shangais saigi otsa. :) Kui Kaspar lõpuks peale pikka reisi Hefei lennujaama jõudis, oli mul korraks selline tunne nagu läheks esimesele kohtingule. Kõhus keeras veidi ja ma ei suutnud omaette naeratamist lõpetada. Viskusin talle kaela ja enam käest lahti ei lasknud. Kõik oli natukeseks jälle nii nagu peab. Sain ka maailmanunnuma hilise jõulukingi. Reisi alustamise minu linnas Hefeis, kus veetsime 4 päeva. Kahjuks ei ole Hefei just kuulus oma vaatamisväärsuste poolest, kuid sellest hoolimata viisin teda vaatama "Swan Lake'i." Ühel õhtul käisime mu Hiina sõpradega väljas, lisaks külastasime ka šopingutänavat ja ööturgu. Kuna kaks nädalat Hiinas on tegelikult üsna vähene aeg, siis selleks, et seda täiel rinnal nautida sai meie järgmiseks ja ka viimaseks sihtkohas Peking. Kui oleksime veel sihtkohti plaani lisanud, siis oleksime lõpuks enamik aega veetnud kohvri otsas ja rongis istudes, aga seda mina ei tahtnud. Pekingis jagus meil täielikult igaks päevaks tegevust. Kuna jõudsime teisipäeval üsna varakult, siis läksime kohe ümbrust uudistama. Mina olen ühe korra Pekingis korraks käinud, või noh nii palju kui umbes seitset tundi saab Pekingis käimiseks nimetada. Hotelli asukoha valimisel tuli see igatahes kasuks. Kõik asjad olid Pekingi mõistes lähedal. Hotellist üle tee asus „Beijing Tourist Information Centre,“ kust ostsime linnakaardi ja saime infot, et nende käest on võimalik osta ka reisi Hiina müürile. Seega oli üks mure jällegi vähem. Lisaks oli minul nii hea meel, et sudu polnud, sest eelneva kuu jooksul oli Pekingis antud esimest korda punane häire õhusaaste kohta. See tähendas siis seda, et lasteaiad ja algkoolid ei töötanud ja ka paljudel autodel keelati sõitmine. Pildid, mida netist leida võis olid ikka päris masendavad. Detsembri kuus anti üks punane häire veel. Minul oli juba täitsa paanika, et mida me nüüd siis teeme seal sudu pealinnas, kui vaatamisväärsused ka veel kinni pannakse. Tegelikult meil igatahes ilmaga vedas. Taevas oli selge ja päike paistis. Mõnel päeval andis sudu tunda, aga mitte midagi üllatavat Hiina kohta. Kui Itaalias käisime, siis Kaspar ütles, et meie ei sõida bussiga, vaid jalutades näeb ju palju rohkem linna. Ja nii ta oli ka, avastasime palju toredad kohti tänu sellele, et kõmpisime palju. Nii ka see kord. Jalutasime alati nii palju kui võimalik. See on tal tore komme. :) Keelatud linn Kolmapäeva plaaniks oli minna "Keelatud Linna." Alguses me jalutasime natukene valele poole, aga lõpuks aitas kohalik tädi meid bussipeatusesse ja peale mõnda peatust olimegi kohal. Nagu ikka igal pool Hiinas, algab enamik väätamisväärsusi järjekorra ja koti läbivalgustamisega. Ilm oli kaunis ja nii me seal siis uudistasime. Hiljem käisime söömas ja avastasime kaardi pealt, et saame ka läbi põigata Pekingi kuulsast poodlemise tänavast nimega "Wangfujing." Sinna sattusime veel üsna mitu korda. Wangfujing'ilt otsustasime hotelli jalutada, mis oli hea idee, sest teepeale jäi selline vägev valgustatud trepp. Poodlemise tänava juurde kuulub ka toidutänav. Tianmen'i väljak Neljapäeval käisime Tianmen'i väljakut uudistamas. Isegi väljak oli aiaga piiratud. See kord piletit ostma ei pidanud, aga kott valgustati jällegi läbi. Kõmpisime väljaku läbi ja tegime paar klõpsu. Hiljem jalutasime jällegi poodlemise tänavalt läbi, kuna see jäi tee peale. Temple of Heaven Järgmiseks otsustasime külastada "Temple of Heaven"'it. See oli koht, kus Ming'i ja Qing'i dünastia keisrid pidasid taeva austamiseks tseremooniad. Kaardi pealt selgus, et kuulus "Hongqiao Pearl Market" ehk siis "cucci-mucci" turg asub seal kõrval. Seega mõtlesime, et kõigepealt turule ja siis templit uudistama. Turule kohale jõudes selgus, et see turg on neljakorruseline ja ilmselgelt me ei jõua seda läbi käia, sest muidu oleksime templisse jõudnud pimedaga. Tegime paar ostu ning õnneks oli tempel reaalselt üle tee, nii-et väga lähedal. Templi värava ees selgus jällegi, et on vaja piletit osta. Süsteem oli selline, et kas ostad kõige odavama pileti ja saad ainult parki sisse või ostad nii-öelda täispileti ja sind lastakse igale poole sisse. Meie ostsime kõige odavama ja sees jalutades saime aru, et ikka oleks viisakas üks pilet siiski juurde osta, sest selle templi pärast me siia ju tulimegi. Ilm ei olnud kahjuks tol päeval kõige selgem, aga see-eest hooned oli nagu ikka Hiinale kohaselt uhked ja ilusad. Hongqiao Pearl Market Laupäeval läksimegi siis uuesti turgu avastama ja kohalikega kauplema. Näiteks valisin välja koti, müüja võtab kalkulaatori ja toksib sisse numbri 1200. Koti hinnaks oli 1200 yuani ehk siis 167 eurot. Tegin kohe müüjatädile nägu ja hakkasin ohkima, et "太贵了,太贵了." See tähendab, siis et "liiga kallis." Müüjatädi tegi suured silmad ja hakkas seletama, et kuna mina oskan hiina keelt, et siis hiinlaste hind on 800 yuani ehk siis 112 eurot, aga vot mina saan kotti osta 600 yuaniga ehk siis 83 euroga. Ilmselgelt ei maksa keegi sellisel turul arvatavasti fake koti eest 83 eurot. Hakkasime juba ära minema, aga tema rabab käest kinni ja küsib, et mis mu hind siis on? Lugesin netist, et maha tuleks kaubelda umbes 90 protsenti, seega ütlesin müüjatädile, et olen nõus maksma 80 yuani ehk umbes 11 eurot. Tema küsis seepeale, et kas tahan teda ära tappa? Muidugi ei taha ju, aga ültesin et olene vaene tudeng. Ja nii see trall seal kestis ikka üsna kaua. Lõpuks maksin koti eest 14 eurot. Selline trall tuleb läbi teha iga asja jaoks, mida osta soovid. Lõppkokkuvõttes üsna väsitav, aga mida parem kaupleja oled, seda parema hinna saad. Muidugi alati ei toimi see kõige odavam pakkumine ja ühe tädikese vihastasime ikka korralikult välja. Lisaks pakkus meile nalja see, et kui ringi jalutad, siis kõik müüjad karjuvad: "Come, looky-looky, come looky looky.“ Pekingi loomaaed Pühapäeval käisime Pekingi loomaaias. Kuna loomaaed ei olnud meile enam jalutuskäigu kaugusel, siis läksime metrooga. Metroo on super lihtne ja mugav. Kõik on seal nii hiina kui ka inglise keeles. Ja metroos isegi öeldakse peatuse juures, et mis vaatamiväärsused on lähedal, et teaksid, millal maha minna. Loomaaeda saime ka väga lihtsalt ja mitte midagi keerulist polnud. Piilusime pandasid, kes on igavesed laiskvorstid ja ainult magasid. Pekingi loomaaias on ka nii-öelda „Meremaailm.“ Seal olid siis delfiinid, haikalad, hülged ja kindlasti veel mereelukaid, kelle nimesid ma ei tea. Ilm oli üsna külm ja tuuline, aga see-eest paistis päike ja oli mõnna Kaspariga ringi jalutada. Hiina müür Esmaspäevaks olime ostnud reisi, mis koosnes Hiina müüri ja Ming’i tombide külastamisest. Ilm oli jällegi ilus, aga veel külmem. Miinus 13 kraadi ja tugev tuul. Ostsime reisi „Beijing Tourist Information Centre’ist,“ seega tuli meile kell 7 hommikul järgi buss, kus istus juba sees üks Prantsusmaa paarike. Seejärel teatas giid, et võtame peale veel ühe inimese. Hommikune liiklus oli kohutav, nii-et temani jõudmisega läks tunnike või isegi rohkem. Igatahes koosnes meie grupp viiest inimesest: peale meie veel Prantsusmaa paarike, kes rändavad Hiinas ringi seljakotiga ning kahtlase tööga, jutupaunikust, vanem Austraalia mees. Kõigepealt viidi meid siiditehasesse, kus näidati ja räägiti kuidas siidiussid siidi teevad ja määriti ka pähe erinevaid tooteid. Meist keegi midagi osta ei tahtnud ja tädi oli meis päris pettunud, aga mis sa teed. Seejärel käisime Ming’i tombe vaatamas. See on siis kokku üks suur suur ala, kuhu on maetud Ming’i dünastia keisrid, kokku on neid mausoleume kolmteist. Meie külastasime Changling’i mausoleumi, kuhu on maetud Ming’i dünastia keiser Zhu Di ja tema keisrinna Xu. Tegelikult reaalselt see polnud nii huvitav üldse, jalutasime suure külmaga seal umbes 20 minutit, giid rääkis tähtsamad asjad ära ja oligi minek. Järgmiseks viidi meid nefriidist tehtud asju piiluma. Ikka, et sa jälle midagi ostaksid. Samas kohas sõime ka lõunat, mis oli väga väga hea. Järgmisena viidigi meid lõpuks müürile. Ilm oli super külm ja tuuline. Ostsime Kasparile kindad ja hakkasime „ronima.“ Trepi astmed olid üsna kõrged ja järsud. Mina ronisin üsna vaevaliselt sinna, aga Kasparil ei olnud jälle midagi häda. Seega liikusime vaikselt minu tempos. Kuna külma oli korralikult, siis lõpuks lõpetasid meie mõlema iphone’id töötamise. Seejärel ronisime alla tagasi ja oligi kõik. Kõik olime täiesti läbikülmunud, seega meie reisi viimase osana, viidi meid Pekingi kuulsasse teemajja. Kahjuks nime ei mäleta, seal saime proovida erinevaid teesid ja muidugi jälle osta. Keegi ei ostnud jällegi midagi, kuigi pärast kahetsesime, et ühte head puuvilja teed kaasa ei ostnud. Lisaks väikene soovitus neile, kes kunagi peaksid reisima Hiina ja plaanivad külastada Hiina müüri. Müüril on kaks populaarsemat lõiku, kuhu lastakse turiste. Ühe nimi on „Mutianyu“ ja teise nimi on „Badaling.“ Meie Kaspariga käisime „Badaling’i lõigul“ ja see oli üsna järsk ja otse tee ülesse, nii-et enamik aega jõllitad jalge ette. Olen käinud ka „Mutianyu lõigul“ ja mulle isiklikult meeldib see „Mutianyu“ rohkem, sest tee müüril on natukene laugem ja saad rohkem nautida. Suve palee Teisipäeva sisustamiseks valisime „Suve palee.“ Jällegi kuulus vaatamisväärsus, tohutult suur park, palju rahvast, ilusad hooned, mõnus ilm ja kallis Kaspar. Jalutasime ringi, tegime pilte ja nautisime ilusat ilma. :) Kaspar pidi koju tagasi sõitma neljapäeval, kuid kolmapäeva õhtul saime sõnumi, et tema lend on tühistatud. Korraks valdas meid paanika, aga peale asjade ajamist saime selgust, et koju sõidab ta reedel täpselt samamoodi nagu oleks pidanud sõitma neljapäeval. Saime ühe päeva koosolemiseks juurde. Üheks ööks jäime samasse hotelli ning mina sain ilusti ka oma rongipileti ümber vahetatud. Reedel sõitsime rahulikult metrooga lennujaama, sõime seal hommikust, sest jõudsime varakult. Siis saatsin Kaspari ära ja olla oli nii-nii-nii kurb. Kuid minu seiklused ei olnud veel lõppenud. Metrooga rändasin rongijaama, kus selgus, et mu rong läheb välja pool tundi hiljem. Poolest tunnist sai lõpuks tund. Ja ma reaalselt vihkan seda Pekingi rongijaama, sest nii palju inimesi ja kõik tõuklevad, kedagi ei huvita miski, istumiskohta pole. Ma tean, et see on tavaline Hiina, aga vast selleks hetkeks tundus minu jaoks kõik palju halvem, kui asi tegelikult oli. Ja kõige tipuks veetsin rongis lume pärast 7 tundi. Algselt oleks pidanud kuluma 4,5 tundi Hefeisse tagasi jõudmiseks, aga halbade ilmaolude tõttu kestis kogu see trall 7 tundi. Hiina rongijaamas on veel taksojärjekorrad ka, nii-et seal ma ootasin ka veel tund aega, enne kui lõpuks ühikasse sain. Mulle meeldis meie reis väga-väga. Nii hea oli olla jälle koos, nagu polekski viis kuud ära olnud. Ja lõpetuseks üks ilus pilt sellest samast värvilisest trepist, aga see kord oli sinna peale tehtud mingit sorti lille installatsioon. :) Viimased paar päeva on meil olnud +15 kraadi ja õues on täielik kevade lõhn.
Ja üldsegi mõnus on olla nüüd kui eksamid on tehtud ja ühtegi kohustust ei ole. Minu vaheaeg kestab 1.01 - 22.02. Ehk siis peaaegu kaks kuud. Praeguse hetke kõige olulisemaks vaheaja plaaniks on see, et juba viie päeva pärast tuleb Kaspar külla. :) Meie plaan on alguses minu linnaga tutvuda ja siis Pekingit avastama minna. Ja muud plaanid tulevad arvatavasti käigupealt. Eks kui aeg käes, siis jagan! :) Täna 3.01.2016 on Hefeis lausa 18 kraadi sooja, kuigi tegelikult peaks olema talv. :) Detsembris käisime ikka koolis edasi ja kuna hiinlased jõulust lugu ei pea, siis kestis meil kool kuni 30. detsembrini. Algselt pidime oma kambaga tegema jõuludel suuremat sorti õhtusöögi, kus igaüks miskit küpsetab või ostab. Kahjuks juhtus nii, et pool kambast otsustas viimasel hetkel vastu võtta mingi tööotsa ja luhtas meie plaanid olidki. Leppisime siis kokku, et õhtul kui nad tagasi tulevad, siis vaatame „Üksinda kodus“ filmi. Aga see venis nii-nii hilja peale, et filmi hakkasime vaatama alles kell 12 öösel ja lõpuni vaadata ei jaksanud. Kuna minule jõulud väga meeldivad, siis oli üsna kurb ja mõttetu olla, et mis jõul see on selline... Minu aja järgi öösel rääkisin perega juttu ja korraks oli isegi tunne, et istun nendega koos söögilaua taga. See kõne tegi meele veidikene rõõmsamaks. Aga kuna ma tahtsin katsetada soolase koogi tegemist multicookeris. Siis guugeldasin veidi ringi, pidasin emaga nõu ja tegin täiesti katsetamise meetodil hakkliha-tomati-sibula koogi või siis suure piruka. :D Pakkusin teistele ka, igatahes keegi mulle näkku ei öelnud, et halb kook. :D Ja kuna mina olen rohkem soolase, kui magusa armastaja, siis mina olin rahul. Ja ega siis ilma eksamiteta meil semestrit lõpetada ei lastud. Aasta viimane nädal algas kuue eksamiga. Lisaks mahutati need kuus eksamit kolme päeva sisse. See tundus üsna totter, aga mis seal ikka, pääsu ju pole. Tehtud nad said ja tulemustega olen rahul. Üks läks natukene halvemini kui teised, aga nüüd siis tean, millega tegelema pean.
Aastavahetusel plaanisime oma luhta läinud jõulusööma ümber muuta aastavahetuse õhtusöögiks. Seekord täitsa õnnestus ja ma jäin väga rahule. Sisse seadsime ennast klassiruumis, kus natukene mööbeldasime. Laud oli meil head ja paremat täis: poolakad söövad jõuludel ise tehtud kapsa täidisega pelmeene, slovakid, poolakad ja ukrainlased söövad kõik jõuludel ja aastavahetusel kartulisalatit. Ka meie laualt see ei puudunud ja see maitses IMEHÄSTI. Poisid olid veel kuskilt leidnud ka päris äädika-sibula šašlõkki, mina tegin multicookeris šokolaadi kooki ja lisaks oli meil veel muid snäkke. Kell 12 jooksime õue, aga hiinlaste uus aasta hakkab ju veebruaris, seega ilutulestikku ei olnud, aga pidu jätkus meil ikkagi. Õnneks seekord õnnestus meil kamp kokku saada ja aasta viimane õhtu oli igatahes väga-väga tore ja meeldejääv. :) Novembris korraldas Anhui Ülikooli Välisõpilaste Ühendus grupipildi tegemise. Öeldi veel, et kui vihma sajab, siis jääb ära, sest pildi tegemine toimus õues raamatukogu trepil. Vihma ei sadanud, see-eest oli kõik väljas pruun ja õhusaastet täis. Hommiku jätkudes see veidikene hajus, aga ma arvan, et minu siin oldud aja jooksul oli see üks koledaim hommik. Kõik oli reaalselt, pruun, pime ja kole. Ja siis veel paar pilti toredatest õhtutest. Saime lõpuks reaalset sushit ja reaalset lääne toitu. Hiinas on üsna raske korralikku maitsvat burgerit leida, seega olime me kõik rõõmsad nende leidude üle. Igas Hiina majapidamises (ka meie rõvedas ühika köögis) on riisikeetja. 11. novembril soetasin mina endale multicooker’i, mis maksis kõigest 16 eurot. See on siis selline tore masin, millega saab keeta karulit, pastat, putru, riisi, tatart. Lisaks saab aurutada, suppi teha, hautist, kooki ja omletti. Iga tegevuse jaoks on oma programm. Internet on täis erinevad retsepte, nii-et valikuvabadust jagub. Kindlasti saab ka oma retseptid ja mõtted proovile panna. 11. novembril tähistavad hiinlased vallaliste püha, mis tähendab ka seda, et kaubanduskeskustes ja ka internetikaubanduses valitseb üks suur hinnasula. Hiinlastel on popiks netileheks, kus poodelda „Taobao.“ See on siis nagu „Aliexpress,“ aga vahe on selles, et Taobao on täiesti Hiina keelne ja Aliexpress saadab asju Hiinast, aga mitte Hiinasse. Taobaost leiab reaalselt kõike, näiteks saab sealt meie oma Viru Valget. Küll aga hingehinna eest, aga siiski on olemas, kui kodumaa viinuška tuju peale peaks tulema. :D
Jõuludel plaanime teha kambaga jõuluõhtusööki, kus siis igaüks midagi küpsetab. Mina lubasin kooki küpsetada. Eks siis ole näha, milline välja tuleb. :) See nädal on ilmake muutnud üsna külmaks. Kraadid lähevad öösel alla nulli ning hommikul ja lõunal püsib kraadiklaas kuskil 0 ja -3 ringis. See tähendab seda, et klassiruumis valitseb sama külmus, mis väljaski. See on tegelikult üsna masendav, sest tunnis istun talvemantli ja kinnastega. Noh, kui kirjutada vaja, siis ikka võtan ära, aga vähemalt püsivad sõrmed soojas, sest kes see siis külmunud sõrmedega ikka kirjutada suudab. Hiinas ei ole mingit muud soojusallikat kui konditsioneer. See meil muidugi töötab, aga tal läheb aega, enne kui klass üles soojeneb. Ja ega ta tegelikult nii väga soojaks muutugi, kuna inimesed ikka käivad sisse-välja ja koridoris hoitakse akanid lahti. Miks küll???? :(( Vahepeal oli meil toas konditsioneeriga ka mingi jama, sest see osa konditsioneerist, mis asub väljas, nimelt otsustas ära külmuda. Ta töötas ja puhus sooja, aga vahepeal trikitas ja teavitas peenelt "külmumisest." Mina seda kondi hingeelu ei tea, aga hetkel tundub, et see päikene, mis täna välja tuli, sulatas meie külmunud kondi üles. Igatahes loodan, et see jama enam ei kordu. Rääkisime teistega ka, et "ah mis see talv siin Hiinas siis ära ei ole! Meie riikides (Slovakkia, Poola, Ukraina) on ju palju külmem.." Tegelikult on nii, et meie kraadid on küll külmemad, AGA meil on alati soojad kohad kuhu minna. Toas on soe, koolis/tööl/söögikohtades jne on SOE. Ma ei taha nüüd sellist muljet jätta, et iga Hiina söögikoht on jääkamber, aga hästi paljud kohad on nagu pooleldi välikohvikud, seega väga ei tõmba sinna. Aga jah, sööklas istume ka oma talveriietega. Niiet, nüüd ma saan aru, miks mu toakaaslane juba ammu kurtis, et talv on Hefeis VÄGA-VÄGA külm. Täna on igatahes super ilus ilm, mis tegi meele heaks ja tuju rõõmsaks. On küll külm, aga õige riietusega väga mõnus ja seega otsustasime vene tüdruku Maryga jalutama minna. Jutustasime niisama elust ja olust ja nautisime ilma! :) Lisaks lollitasime veidi vahetunnis :D Kui eelmine nädalavahetus käis Kadri minul külas, siis seekord sõitsin mina Jaanale külla Nanjing’isse. See reis tuli üsna spontaalselt ning kaua mõelda ega otsustada ei saanud. Jaana toakaaslane otsustas minna Taylor Swift’i kontserdile ning kui juba ühikatuba vabaneb, siis tuleb ju ilmselgelt tasuta ööbimise võimalust ära kasutada. Nii me ka tegimegi! :D Nanjing ja Hefei asuvad kõrvuti provintsides, seega sõitsin rongiga kõigest tund aega. Seekord laadisin telefoni arvele eelnevalt raha ikka peale, et sama jama ei korduks ja oma väärtusliku vara valvasin tulihingeliselt, et minust ei saaks Kadri telefoni varguse saatusekaaslast. Õnneks läks kõik ilma muredeta. Jaana leidsin seekord rongijaamast ka kohe üles ja ei pidanudki võõraste abi paluma. Reedel tutvusin Jaana sõpradega ja mängisime pesuruumis kaardimängu „Libahunt.“ Pesuruumis just sellepärast, et seal on neil suur laud ja toolid. Õnneks olin Libahundi mängu enne mänginud ja midagi rasket seal polnud, mõned reeglid olid natukene teised. Inglise keelse versiooni nimi oli ainult „Killing game“ või miskit sellelaadset. Igatahes on see mäng lõbus nagu ikka. Hiljem läksime linna peale kahe poolakaga. Tänu Poola tüdrukule saime ühte klubisse täitsa tasuta sisse. Seal oli kuidagi imelikult hea muss ja kõik rahvas oli kogunenud lava juurde. Pressisime ka siis ennast lava juurde, vahepeal saime õlledušši, kuni lõpuks saime teada, et olime täitsa tasuta saanud Far East Movement’i kontserdile. Sellega sai kõik selgeks! See pärast see muss hea ja tuttav oligi, aga noh nägupidi ma neid ära küll ei tundnud. Igatahes olin rõõmus ja ainult Hiinas võib omalegi teadmata kuskile kontserdile sisse astuda. Kõik oli tore kuni selle hetkeni kuni üks poiss/mees (kes polnud hiinlane) mulle käega virutas. Mulle ei meeldinud, et ta ennast suvaliselt läbi inimeste pressis ja kõikide kehaosadega vehkis. Tal oli täiesti suva teistest, mistõttu ma tõukasin teda veidi tähelepanu äratamiseks ja kommenteerisin, et halloo, mis teed? See talle ei meeldinud ja virutas vastu nägu. Mina muidugi tahtsin vastu panna, aga ei lastud, sest teised inimesed tulid täiesti meie vahele ja olukord võttis suuna kaklusele. Kakluseni muidugi ei jõudnud, aga selline asi on küll esmakordne minu elus. Lisasks rebis ta veel Jaana kleiti ja oli üldse üks täielik lollpea. Laupäeval külastasime Sun-Jatsen’i Mausoleum’i. Nagu ikka on sellised vaatamisväärsused Hiinas muudetud suurteks turistikohatadeks, koos suveniiri poodide ja mitmete söögikohtadega. Minule igatahes väga meeldis see koht, palju rohelust ja lõpuks kui treppidest üles tippu ronisid oli väga-väga ilus vaade. Õhtu hämaruse saabudes viis Jaana mind kohta, mille nimeks on Fuzimiao (夫子廟) ehk otsetõlkes „Konfutsiuse tempel.“ See oli nii mõnusa atmosfääriga koht. Tegime pilte, jalutasime ja nautisime ning lõpuks sõime elu kõige kallimat pelmeeni, mis maksis peaaegu 3 eurot. :D Pühapäeval käisime vaatamas kuulsat Xuan Wu järve. Ilm oli kahjuks täiesti sudune, seega on pildid ühtlaselt hallid, aga järve ümber on kaunis park. Järvest ja selle ümbrusest on ka jällegi tehtud turismiobjekt, seega palju rahvast, aga mitte liiga palju. Peale seda oligi aeg võtta suund jällegi rongijaama poole, et tagasi koju sõita. |
Minust:
Lõpetasin Tallinna Ülikooli Hiina keele ja kultuuri erialal. 2015-2016 kooliaasta veedan Hefei linnas, Hiinas, kus jätkan keeleõpinguid Anhui Ülikoolis. Archives
April 2016
Categories |