Kui Kaspar lõpuks peale pikka reisi Hefei lennujaama jõudis, oli mul korraks selline tunne nagu läheks esimesele kohtingule. Kõhus keeras veidi ja ma ei suutnud omaette naeratamist lõpetada. Viskusin talle kaela ja enam käest lahti ei lasknud. Kõik oli natukeseks jälle nii nagu peab. Sain ka maailmanunnuma hilise jõulukingi.
Reisi alustamise minu linnas Hefeis, kus veetsime 4 päeva. Kahjuks ei ole Hefei just kuulus oma vaatamisväärsuste poolest, kuid sellest hoolimata viisin teda vaatama "Swan Lake'i." Ühel õhtul käisime mu Hiina sõpradega väljas, lisaks külastasime ka šopingutänavat ja ööturgu.
Kuna kaks nädalat Hiinas on tegelikult üsna vähene aeg, siis selleks, et seda täiel rinnal nautida sai meie järgmiseks ja ka viimaseks sihtkohas Peking. Kui oleksime veel sihtkohti plaani lisanud, siis oleksime lõpuks enamik aega veetnud kohvri otsas ja rongis istudes, aga seda mina ei tahtnud.
Pekingis jagus meil täielikult igaks päevaks tegevust. Kuna jõudsime teisipäeval üsna varakult, siis läksime kohe ümbrust uudistama. Mina olen ühe korra Pekingis korraks käinud, või noh nii palju kui umbes seitset tundi saab Pekingis käimiseks nimetada. Hotelli asukoha valimisel tuli see igatahes kasuks. Kõik asjad olid Pekingi mõistes lähedal. Hotellist üle tee asus „Beijing Tourist Information Centre,“ kust ostsime linnakaardi ja saime infot, et nende käest on võimalik osta ka reisi Hiina müürile. Seega oli üks mure jällegi vähem.
Lisaks oli minul nii hea meel, et sudu polnud, sest eelneva kuu jooksul oli Pekingis antud esimest korda punane häire õhusaaste kohta. See tähendas siis seda, et lasteaiad ja algkoolid ei töötanud ja ka paljudel autodel keelati sõitmine. Pildid, mida netist leida võis olid ikka päris masendavad. Detsembri kuus anti üks punane häire veel. Minul oli juba täitsa paanika, et mida me nüüd siis teeme seal sudu pealinnas, kui vaatamisväärsused ka veel kinni pannakse.
Tegelikult meil igatahes ilmaga vedas. Taevas oli selge ja päike paistis. Mõnel päeval andis sudu tunda, aga mitte midagi üllatavat Hiina kohta.
Kui Itaalias käisime, siis Kaspar ütles, et meie ei sõida bussiga, vaid jalutades näeb ju palju rohkem linna. Ja nii ta oli ka, avastasime palju toredad kohti tänu sellele, et kõmpisime palju. Nii ka see kord. Jalutasime alati nii palju kui võimalik. See on tal tore komme. :)
Pekingis jagus meil täielikult igaks päevaks tegevust. Kuna jõudsime teisipäeval üsna varakult, siis läksime kohe ümbrust uudistama. Mina olen ühe korra Pekingis korraks käinud, või noh nii palju kui umbes seitset tundi saab Pekingis käimiseks nimetada. Hotelli asukoha valimisel tuli see igatahes kasuks. Kõik asjad olid Pekingi mõistes lähedal. Hotellist üle tee asus „Beijing Tourist Information Centre,“ kust ostsime linnakaardi ja saime infot, et nende käest on võimalik osta ka reisi Hiina müürile. Seega oli üks mure jällegi vähem.
Lisaks oli minul nii hea meel, et sudu polnud, sest eelneva kuu jooksul oli Pekingis antud esimest korda punane häire õhusaaste kohta. See tähendas siis seda, et lasteaiad ja algkoolid ei töötanud ja ka paljudel autodel keelati sõitmine. Pildid, mida netist leida võis olid ikka päris masendavad. Detsembri kuus anti üks punane häire veel. Minul oli juba täitsa paanika, et mida me nüüd siis teeme seal sudu pealinnas, kui vaatamisväärsused ka veel kinni pannakse.
Tegelikult meil igatahes ilmaga vedas. Taevas oli selge ja päike paistis. Mõnel päeval andis sudu tunda, aga mitte midagi üllatavat Hiina kohta.
Kui Itaalias käisime, siis Kaspar ütles, et meie ei sõida bussiga, vaid jalutades näeb ju palju rohkem linna. Ja nii ta oli ka, avastasime palju toredad kohti tänu sellele, et kõmpisime palju. Nii ka see kord. Jalutasime alati nii palju kui võimalik. See on tal tore komme. :)
Keelatud linn
Kolmapäeva plaaniks oli minna "Keelatud Linna." Alguses me jalutasime natukene valele poole, aga lõpuks aitas kohalik tädi meid bussipeatusesse ja peale mõnda peatust olimegi kohal. Nagu ikka igal pool Hiinas, algab enamik väätamisväärsusi järjekorra ja koti läbivalgustamisega. Ilm oli kaunis ja nii me seal siis uudistasime.
Kolmapäeva plaaniks oli minna "Keelatud Linna." Alguses me jalutasime natukene valele poole, aga lõpuks aitas kohalik tädi meid bussipeatusesse ja peale mõnda peatust olimegi kohal. Nagu ikka igal pool Hiinas, algab enamik väätamisväärsusi järjekorra ja koti läbivalgustamisega. Ilm oli kaunis ja nii me seal siis uudistasime.
Hiljem käisime söömas ja avastasime kaardi pealt, et saame ka läbi põigata Pekingi kuulsast poodlemise tänavast nimega "Wangfujing." Sinna sattusime veel üsna mitu korda. Wangfujing'ilt otsustasime hotelli jalutada, mis oli hea idee, sest teepeale jäi selline vägev valgustatud trepp. Poodlemise tänava juurde kuulub ka toidutänav.
Tianmen'i väljak
Neljapäeval käisime Tianmen'i väljakut uudistamas. Isegi väljak oli aiaga piiratud. See kord piletit ostma ei pidanud, aga kott valgustati jällegi läbi. Kõmpisime väljaku läbi ja tegime paar klõpsu. Hiljem jalutasime jällegi poodlemise tänavalt läbi, kuna see jäi tee peale.
Temple of Heaven
Järgmiseks otsustasime külastada "Temple of Heaven"'it. See oli koht, kus Ming'i ja Qing'i dünastia keisrid pidasid taeva austamiseks tseremooniad.
Kaardi pealt selgus, et kuulus "Hongqiao Pearl Market" ehk siis "cucci-mucci" turg asub seal kõrval. Seega mõtlesime, et kõigepealt turule ja siis templit uudistama. Turule kohale jõudes selgus, et see turg on neljakorruseline ja ilmselgelt me ei jõua seda läbi käia, sest muidu oleksime templisse jõudnud pimedaga. Tegime paar ostu ning õnneks oli tempel reaalselt üle tee, nii-et väga lähedal. Templi värava ees selgus jällegi, et on vaja piletit osta. Süsteem oli selline, et kas ostad kõige odavama pileti ja saad ainult parki sisse või ostad nii-öelda täispileti ja sind lastakse igale poole sisse. Meie ostsime kõige odavama ja sees jalutades saime aru, et ikka oleks viisakas üks pilet siiski juurde osta, sest selle templi pärast me siia ju tulimegi. Ilm ei olnud kahjuks tol päeval kõige selgem, aga see-eest hooned oli nagu ikka Hiinale kohaselt uhked ja ilusad.
Hongqiao Pearl Market
Laupäeval läksimegi siis uuesti turgu avastama ja kohalikega kauplema. Näiteks valisin välja koti, müüja võtab kalkulaatori ja toksib sisse numbri 1200. Koti hinnaks oli 1200 yuani ehk siis 167 eurot. Tegin kohe müüjatädile nägu ja hakkasin ohkima, et "太贵了,太贵了." See tähendab, siis et "liiga kallis." Müüjatädi tegi suured silmad ja hakkas seletama, et kuna mina oskan hiina keelt, et siis hiinlaste hind on 800 yuani ehk siis 112 eurot, aga vot mina saan kotti osta 600 yuaniga ehk siis 83 euroga. Ilmselgelt ei maksa keegi sellisel turul arvatavasti fake koti eest 83 eurot. Hakkasime juba ära minema, aga tema rabab käest kinni ja küsib, et mis mu hind siis on? Lugesin netist, et maha tuleks kaubelda umbes 90 protsenti, seega ütlesin müüjatädile, et olen nõus maksma 80 yuani ehk umbes 11 eurot. Tema küsis seepeale, et kas tahan teda ära tappa? Muidugi ei taha ju, aga ültesin et olene vaene tudeng. Ja nii see trall seal kestis ikka üsna kaua. Lõpuks maksin koti eest 14 eurot. Selline trall tuleb läbi teha iga asja jaoks, mida osta soovid. Lõppkokkuvõttes üsna väsitav, aga mida parem kaupleja oled, seda parema hinna saad. Muidugi alati ei toimi see kõige odavam pakkumine ja ühe tädikese vihastasime ikka korralikult välja.
Lisaks pakkus meile nalja see, et kui ringi jalutad, siis kõik müüjad karjuvad: "Come, looky-looky, come looky looky.“
Pekingi loomaaed
Pühapäeval käisime Pekingi loomaaias. Kuna loomaaed ei olnud meile enam jalutuskäigu kaugusel, siis läksime metrooga. Metroo on super lihtne ja mugav. Kõik on seal nii hiina kui ka inglise keeles. Ja metroos isegi öeldakse peatuse juures, et mis vaatamiväärsused on lähedal, et teaksid, millal maha minna. Loomaaeda saime ka väga lihtsalt ja mitte midagi keerulist polnud.
Piilusime pandasid, kes on igavesed laiskvorstid ja ainult magasid. Pekingi loomaaias on ka nii-öelda „Meremaailm.“ Seal olid siis delfiinid, haikalad, hülged ja kindlasti veel mereelukaid, kelle nimesid ma ei tea. Ilm oli üsna külm ja tuuline, aga see-eest paistis päike ja oli mõnna Kaspariga ringi jalutada.
Hiina müür
Esmaspäevaks olime ostnud reisi, mis koosnes Hiina müüri ja Ming’i tombide külastamisest. Ilm oli jällegi ilus, aga veel külmem. Miinus 13 kraadi ja tugev tuul. Ostsime reisi „Beijing Tourist Information Centre’ist,“ seega tuli meile kell 7 hommikul järgi buss, kus istus juba sees üks Prantsusmaa paarike. Seejärel teatas giid, et võtame peale veel ühe inimese. Hommikune liiklus oli kohutav, nii-et temani jõudmisega läks tunnike või isegi rohkem. Igatahes koosnes meie grupp viiest inimesest: peale meie veel Prantsusmaa paarike, kes rändavad Hiinas ringi seljakotiga ning kahtlase tööga, jutupaunikust, vanem Austraalia mees.
Kõigepealt viidi meid siiditehasesse, kus näidati ja räägiti kuidas siidiussid siidi teevad ja määriti ka pähe erinevaid tooteid. Meist keegi midagi osta ei tahtnud ja tädi oli meis päris pettunud, aga mis sa teed. Seejärel käisime Ming’i tombe vaatamas. See on siis kokku üks suur suur ala, kuhu on maetud Ming’i dünastia keisrid, kokku on neid mausoleume kolmteist. Meie külastasime Changling’i mausoleumi, kuhu on maetud Ming’i dünastia keiser Zhu Di ja tema keisrinna Xu. Tegelikult reaalselt see polnud nii huvitav üldse, jalutasime suure külmaga seal umbes 20 minutit, giid rääkis tähtsamad asjad ära ja oligi minek.
Järgmiseks viidi meid nefriidist tehtud asju piiluma. Ikka, et sa jälle midagi ostaksid. Samas kohas sõime ka lõunat, mis oli väga väga hea. Järgmisena viidigi meid lõpuks müürile. Ilm oli super külm ja tuuline. Ostsime Kasparile kindad ja hakkasime „ronima.“ Trepi astmed olid üsna kõrged ja järsud. Mina ronisin üsna vaevaliselt sinna, aga Kasparil ei olnud jälle midagi häda. Seega liikusime vaikselt minu tempos. Kuna külma oli korralikult, siis lõpuks lõpetasid meie mõlema iphone’id töötamise. Seejärel ronisime alla tagasi ja oligi kõik. Kõik olime täiesti läbikülmunud, seega meie reisi viimase osana, viidi meid Pekingi kuulsasse teemajja. Kahjuks nime ei mäleta, seal saime proovida erinevaid teesid ja muidugi jälle osta. Keegi ei ostnud jällegi midagi, kuigi pärast kahetsesime, et ühte head puuvilja teed kaasa ei ostnud.
Lisaks väikene soovitus neile, kes kunagi peaksid reisima Hiina ja plaanivad külastada Hiina müüri. Müüril on kaks populaarsemat lõiku, kuhu lastakse turiste. Ühe nimi on „Mutianyu“ ja teise nimi on „Badaling.“ Meie Kaspariga käisime „Badaling’i lõigul“ ja see oli üsna järsk ja otse tee ülesse, nii-et enamik aega jõllitad jalge ette. Olen käinud ka „Mutianyu lõigul“ ja mulle isiklikult meeldib see „Mutianyu“ rohkem, sest tee müüril on natukene laugem ja saad rohkem nautida.
Suve palee
Teisipäeva sisustamiseks valisime „Suve palee.“ Jällegi kuulus vaatamisväärsus, tohutult suur park, palju rahvast, ilusad hooned, mõnus ilm ja kallis Kaspar. Jalutasime ringi, tegime pilte ja nautisime ilusat ilma. :)
Kaspar pidi koju tagasi sõitma neljapäeval, kuid kolmapäeva õhtul saime sõnumi, et tema lend on tühistatud. Korraks valdas meid paanika, aga peale asjade ajamist saime selgust, et koju sõidab ta reedel täpselt samamoodi nagu oleks pidanud sõitma neljapäeval. Saime ühe päeva koosolemiseks juurde. Üheks ööks jäime samasse hotelli ning mina sain ilusti ka oma rongipileti ümber vahetatud.
Reedel sõitsime rahulikult metrooga lennujaama, sõime seal hommikust, sest jõudsime varakult. Siis saatsin Kaspari ära ja olla oli nii-nii-nii kurb. Kuid minu seiklused ei olnud veel lõppenud. Metrooga rändasin rongijaama, kus selgus, et mu rong läheb välja pool tundi hiljem. Poolest tunnist sai lõpuks tund. Ja ma reaalselt vihkan seda Pekingi rongijaama, sest nii palju inimesi ja kõik tõuklevad, kedagi ei huvita miski, istumiskohta pole. Ma tean, et see on tavaline Hiina, aga vast selleks hetkeks tundus minu jaoks kõik palju halvem, kui asi tegelikult oli. Ja kõige tipuks veetsin rongis lume pärast 7 tundi. Algselt oleks pidanud kuluma 4,5 tundi Hefeisse tagasi jõudmiseks, aga halbade ilmaolude tõttu kestis kogu see trall 7 tundi. Hiina rongijaamas on veel taksojärjekorrad ka, nii-et seal ma ootasin ka veel tund aega, enne kui lõpuks ühikasse sain.
Mulle meeldis meie reis väga-väga. Nii hea oli olla jälle koos, nagu polekski viis kuud ära olnud.
Ja lõpetuseks üks ilus pilt sellest samast värvilisest trepist, aga see kord oli sinna peale tehtud mingit sorti lille installatsioon. :)