Olen oma toakaaslasega iga päevaga ikka rohkem ja rohkem suhtlema hakanud. Tema räägib mulle oma tegemistest ja mõtetest ning mina räägin talle. Me saame hästi läbi ja üsna normaalne on koos temaga elada. Või noh nii normaalne kui ühikas elamine olla saab...
Pühapäeva õhtul just kui tahtsin magama keerata otsustas toakaaslane mulle oma perekonnast rääkida. Ega siis ei saanud võimalust raisku lasta, kuna me pole sellesse teemasse veel laskunud. Teadsin tema isast ja vanemast õest ning vanemate lahusolekust. Kogu jutu seest tuli välja, et tema emal on siis uus mees, ja uue mehega palju uusi lapsi. Seega on tal palju poolõdesid ja poolvendi. Alguses tundus mulle tore, et oh suur pere, palju inimesi, palju rõõmu, eks samapalju ka kurbust. Kuni selle hetkeni kõlas kõik hästi kui ta ültes, et tal on ka vanem poolõde, kelle laps on tema vastutada, kui ta oma õpingud lõpetab. Sellele lisaks ka veel üks kümne aastane poiss, segaseks jäi ainult, kelle laps tema siis on. Minul vajus kohe suu lahti, et kuidas on see võimalik, et ühe 21-aastasel tüdruku õlgadel on selline vastutus. Kõige tipuks tuli välja, et oktoobri kuus sees oli ka üks 16-aastane poolõde ära surnud. Seal jäi jutt mulle natukene segaseks, aga tal oli olnud mingisugune poissõber, kes siis avaldas arvatavasti halba mõju ja surma põhjuseks oli siis vist mingi narkootikumi üledoos.
Magama jäämisest ei tulnud enam midagi välja, sest jäin ikka mõtlema, milline hea ja turvaline elu on minul. Minul on tore perekond, head sõbrad, normaalne haridus. Mitte, et toakaaslase pere oleks halb, aga temal on seal kõik nii keeruline. Ta kutsub neid poolõe lapsi oma lasteks. Räägib aga „my baby ja my baby. “ Võibolla ma olen siis elanud liiga mulli sees, aga minu meelest ikka üsna ulme, kui su elu on niiviisi ette dikteeritud.
Siin olles olen tähele pannud (ja ma olen siin kõigest paar kuud olnud eks), et meie Eesti on ikka üks hea koht. Ma mäletan väga hästi, kuidas keskkooli alguses olin ma veendunud kui mõttetu koht Eesti on ja ma lähen siit kindlalt minema jne jne.. Eks praegugi ei ole meil seal kõik ideaalne, aga kus oleks.. ?
- Näiteks kogu meie e-riigi süsteem, kuidas kõik toimub nupuvajutusega. Me oleme sellega nii-nii harjunud ja arvatavasti ei mõtlegi, et küll me oleme ikka õnnega koos, et näiteks ülikooli sisseastumisavaldusele allkirja andmiseks, ei pea kodust väljagi minema. Praegu on küll selline tunne nagu oleks ikka ajas tagasi läinud. :D Okei, nii hull nüüd ka pole. Eks Hiinal ole jällegi omad valdkonnad, mis meist rohkem edasi arenenud.
- Lisaks oleme me Euroopa Liidu liige ja tänu sellele on meil palju rohkem võimalusi. Alustades näiteks viisa küsimusest. Ukraina neiu sõidab jaanuaris koju tagasi ning alles hiljuti helistati talle ja öeldi, et kolme tunni asmele peab ta Pariisis 12 tundi ootama. Ja kuna tal pole viisat, et Pariisi siseneda, siis ei tohi ta lennujaamast väljuda. Üsna masendav, selle kaheteist tunniga teeks nii mõndagi, aga reeglid on reeglid.
- Meil on igal pool puhas õhk ja palju metsa. Ma tõsiselt igtasen seda puhast õhku. Ma sain sellest aru alles, siis kui käisime Kollasel Mäel. Õnneks ei ela ma Pekingis, kus vahepeal tõuseb õhusaaste mõõdik lakke ja kõik käivad ringi näomaskidega.
Igatahes mina olen tänulik meie Eesti eest, kus on hea elada!!