Olen õnnelikult kohale jõudnud ning sisse-elamine võib alata.
Lennud läksid suhteliselt normaalselt, kui välja jätta asjaolu, et lennul Helsingi-Peking, mis kestis 7,5h, pidin istuma keskel. See oli päris ebamugav, sest magada ei saanud korralikult ning kõrval olevad inimesed nühkisid koguaeg. Pekingis pidin lendu ootama kuus tundi, see oli väga-väga tüütu, sest seal lennujaamas ei ole väga midagi teha. Interneti pole (see on küll vist ainult eestlase mure), mingit nänni polnud ka mõttet osta, sest seda kõike saan ju ka siit poodidest soetada. Lõpuks ei jaksanud enam lugeda, ega istuda, ega muusikat kuulata. Seega ma lihtsalt vahtisin hiinlasi ja kuulasin neid, üritades aru saada, millest nad räägivad. Lend Pekingist Hefeisse läks ruttu, sest siis istusin üksinda kolmeses pingis ning uni tuli kohe. Vahepeal serveeriti lennul imelikke koogikesi, neid ma ei söönud, vaid tõin Cindyle. Äkki tema peres keegi sööb.
Igatahes, vastu tuli siis mulle Cindy, kelle hiina nimeks on Yáng yàn (杨燕). Hiinlastel on kombeks välismaalastega suheldes endale inglisepärane nimi võtta. Esimese öö olin siis tema kodus, milleks on üks pilvelõhkuja suures pilvelõhkujate kompleksis. Majade ümber on aed ning värav/väravad. Väravas on ka turvamees. Igatahes see maja nägi välja selline uhkema poolsem ning kui ütlesin Cindyle, et tundub uhke, siis tema vastas tagasihoidlikult, et „It is just a place to live.“ Tegelikult oli see korter viie toa ja kahe magamistoaga. Oh seda hiinlaste tagasihoidlikkust.
Õhtul läksime veel sööma. Cindy viis mind sööma hotpot’i (Huǒguō - 火锅). Ei teagi, mis on selle eesti keelne termin, aga hotpot on siis selline, et kõigepealt valid välja supi oma maitse järgi ning see tuuakse sulle laua peale, kus on ka pliidiplaat ning see pannakse keema sul seal samas laua peal. Ise saad valida ka igasuguseid lisandeid. Süüa tuleb hotpot'i nii, et kõigepealt paned keevasse suppi meeldivad lisandid (või siis meie puhul kõik lisandid) ning hiljem tõstad sealt omale pulkadega kausikesse. Muidugi supivedelikku võib ka süüa, aga minule on mulje jäänud, et ainult mina söön alati ka supivedelikku. Hiinlased ise söövad ikka seda kraami, mis seal supivedeliku sees. Lisanditeks valisime hästi palju asju, näiteks seened, sealiha, vetika laadne asjandus, siis külmutatud makra (esimest korda nägin, et makrat keedetakse ja muidugi Cindy ei teadnud, et meie sööme makrat just toorelt), idud, krabiliha, pähklid ja tofu. Lisaks olid veel maitse andmiseks juurika laadsed asjad. Ma veel ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga need maitsesid väga, niiet peab neid ise poest leidma.
Siin jällegi fototõestus õhtusöögist:
Lennud läksid suhteliselt normaalselt, kui välja jätta asjaolu, et lennul Helsingi-Peking, mis kestis 7,5h, pidin istuma keskel. See oli päris ebamugav, sest magada ei saanud korralikult ning kõrval olevad inimesed nühkisid koguaeg. Pekingis pidin lendu ootama kuus tundi, see oli väga-väga tüütu, sest seal lennujaamas ei ole väga midagi teha. Interneti pole (see on küll vist ainult eestlase mure), mingit nänni polnud ka mõttet osta, sest seda kõike saan ju ka siit poodidest soetada. Lõpuks ei jaksanud enam lugeda, ega istuda, ega muusikat kuulata. Seega ma lihtsalt vahtisin hiinlasi ja kuulasin neid, üritades aru saada, millest nad räägivad. Lend Pekingist Hefeisse läks ruttu, sest siis istusin üksinda kolmeses pingis ning uni tuli kohe. Vahepeal serveeriti lennul imelikke koogikesi, neid ma ei söönud, vaid tõin Cindyle. Äkki tema peres keegi sööb.
Igatahes, vastu tuli siis mulle Cindy, kelle hiina nimeks on Yáng yàn (杨燕). Hiinlastel on kombeks välismaalastega suheldes endale inglisepärane nimi võtta. Esimese öö olin siis tema kodus, milleks on üks pilvelõhkuja suures pilvelõhkujate kompleksis. Majade ümber on aed ning värav/väravad. Väravas on ka turvamees. Igatahes see maja nägi välja selline uhkema poolsem ning kui ütlesin Cindyle, et tundub uhke, siis tema vastas tagasihoidlikult, et „It is just a place to live.“ Tegelikult oli see korter viie toa ja kahe magamistoaga. Oh seda hiinlaste tagasihoidlikkust.
Õhtul läksime veel sööma. Cindy viis mind sööma hotpot’i (Huǒguō - 火锅). Ei teagi, mis on selle eesti keelne termin, aga hotpot on siis selline, et kõigepealt valid välja supi oma maitse järgi ning see tuuakse sulle laua peale, kus on ka pliidiplaat ning see pannakse keema sul seal samas laua peal. Ise saad valida ka igasuguseid lisandeid. Süüa tuleb hotpot'i nii, et kõigepealt paned keevasse suppi meeldivad lisandid (või siis meie puhul kõik lisandid) ning hiljem tõstad sealt omale pulkadega kausikesse. Muidugi supivedelikku võib ka süüa, aga minule on mulje jäänud, et ainult mina söön alati ka supivedelikku. Hiinlased ise söövad ikka seda kraami, mis seal supivedeliku sees. Lisanditeks valisime hästi palju asju, näiteks seened, sealiha, vetika laadne asjandus, siis külmutatud makra (esimest korda nägin, et makrat keedetakse ja muidugi Cindy ei teadnud, et meie sööme makrat just toorelt), idud, krabiliha, pähklid ja tofu. Lisaks olid veel maitse andmiseks juurika laadsed asjad. Ma veel ei tea, kuidas neid kutsutakse, aga need maitsesid väga, niiet peab neid ise poest leidma.
Siin jällegi fototõestus õhtusöögist:
Järgmine päev läksime siis ülikooli registeerima. Ülikooli linnak on muidugi ulme suur. Pargid, suured tiigid ning erinevad hooned. Lõpuks leidsime ka minu hoone ülesse. See on ka nagu pigem väike kompleks suure kompleksi sees. Kaks ühika hoonet ning õpilaste restoran ning selles ühikakoones, kus mina olen, siin on ka osad õpperuumid. Andsin paberid ära, maksin ühika deposiidi ning marssisin tuppa.
Toas ootas mind toakaaslane 21. aastane tüdruk Boliiviast, kelle nimeks on Jhovana. Alguses tundus mitte väga sõbralik, aga tegelikult on väga tore neiu. Õnneks ei oska ta ka väga inglise keelt, niiet räägime omavahel nii palju hiina keeles, kui ma aru saan ja siis nii palju inglise keeles, kui tema aru saab. Jhovana õpib Anhui Ülikoolis bioloogiat. Õpe kestab tal kokku neli aastat, millest ühe aasta on ta juba ära olnud, seega teab ta juba lähiümbrust hästi ning saab aidata kui vaja.
Kui nüüd ühikast rääkida ja mitte ilustada, siis on see ühikas ikka suht rott, kuid Hiina kohta üpris normaalne. Et toas on meil oma vannituba, mõlemal on laud, voodi ning kappi peab jagama. Kuna tema siin juba aasta olnud, siis pool tuba on tema asju täis, see ajab veidi närvi, aga eks pean mahutama kuidagi kuskile.
Voodipesu ja tekid toodi mulle. Aga kõik kapid ja sahtlid olid nii mustad. Õudne kohe, näppasin korraks toakaaslase puhastusvahendit, et saaks need rõvedused puhtaks teha ja oma asjad laiali laotada. Hiljem läksin veel tänavale jalutama, et osta juurde plätud (sest toas käiakse jalanõudega), vannitoa kraami, pikendusjuhtme. Ostsin veel termose, kust teed juua. Mulle väga meeldivad, et nende termosed on filtriga, et teelehed suhu ei tuleks. Ning siin saab igalt poolt tasuta kuuma vett, et sellepärast on vajalik, et need teelehed termose sisse jääks.
Õhtusöögiks ostsin tänava pealt pelmeene. Üks naine istus seal samas teeääres ning käsitsi voolis pelmeene ning siis neid praeti. Ostetud pelmeenid pandi kilekotti nagu puuviljad ning anti kätte. Ju siis pidi otse kotist sööma, nii ma ka tegin. :D
Esmaspäeval on „new students meeting“, kus saan endale oma neti ning loodetavasti ka mingi tunniplaani.