1. oktoober 1949 sai alguse Hiina Rahvavabariik. Sellega seoses on järgmisel nädalal meil siin pühad, mis kestavad 1. oktoober kuni 7. oktoober. Seega on meil koolist vabadus ning otsustasime oma Eesti kambaga, et sõidame Kadrile külla Hangzhousse. Siis, aga selgus, et Hiinas ei saa teise linna reisida ilma passita. Kuna meie passid on migratsioonibüüros, et sinna sisse kleepida elamisluba. Olime alguses üsna nõutud, kuid hiljem selgus, et migratsioonibüroost saab igaüks mingisuguse dokumendi pildi ja andmetega. Kuid selleks, et selle paberida reisida, on vaja sealt samast migratsioonibüroost mingisugust templit. Meil aga on need paberid kõik kontoris selle õpetaja sahtlis, kes meil neid asju ajab ja no ilmselgelt, seda templit sinna kohe peale ei olnud pandud. Küsisisime kontorist paberi ja sõitsime siis taksoga migratsioonibüroose ning saime õnneks ilma erilise vaevata oma templi kätte.
Üpris nõme on ikkagi see, et kui meid büroosse kooli poolt viidi, siis miks meile kohe ei võidud seda templi asja rääkida, või miks neid templeid kohe sinna automaatselt peale ei või panna. Igatahes see hiinlaste bürokraatika jätkuvalt üllatab mind, kuigi peaks ju vaikselt hakkama aru saama, et palun Lisett, ära enam üllatu selliste asjade puhul!!
Üpris nõme on ikkagi see, et kui meid büroosse kooli poolt viidi, siis miks meile kohe ei võidud seda templi asja rääkida, või miks neid templeid kohe sinna automaatselt peale ei või panna. Igatahes see hiinlaste bürokraatika jätkuvalt üllatab mind, kuigi peaks ju vaikselt hakkama aru saama, et palun Lisett, ära enam üllatu selliste asjade puhul!!
Lahkun Hefeist 2. oktoober ning tagasi tulen 7. oktoober. Jaana sõidab kohale Nanjing'ist ning Linda tuleb kohale Shangaist. Hotelli me ei võtnud, vaid Kadri lubas meid kõiki enda ühikasse pressida, sest tema toakaaslane sõidab ära. Enamik Hiinlasi sõiab selliste pühade ajal koju, seega on kõik transpordiviisid ülerahvastatud. Mina õnneks sain rongipiletid, aga neid aegu, mis ise olin eelnevalt välja vaadanud, need muidugi enam saadaval ei olnud. Aga vähemalt on olemas. Loodan, et saan seal rongijaamas ikka orienteeritud. Kahjuks on Hiinlastel õudne komme koguaeg trügida ja korralikust järjekorrast ei ole nad ka midagi kuulnud, seega pean olema nende moodi ebaviisakas ja ennast lihtsalt rongi peale pressima. Loodame, et õnnestub ka!